Hehehee tänane päev siis siuke: tulin Tartusse, buss haises, the usual. Anyway, vihma sadas ka. Käisin turult läbi veel oma raskete kottidega, looda jah, et seal on midagi sellise ilmaga. Ei olnud ühesõnaga. Mingi onu pakkus tomateid, mida mul endal (kodus) on hästi palju. Siis tulin ühikasse, yay-oh-yay, bitchid. Vähemalt üks neist. Kaad. Anyway, siis ma läksin Dialoogi, peale seda kui olin ühe hästi special inimesega räääkinud. You´re special. Yes you are :P ühesõnaga bitchid lärmavad praegu ja kell on 22.25. Ja mu teaching experience saab huvitav olema. Sest kindlasti peaks raamatutega natuke tööd tegema enne ja...iihhh vaatab ühesõnaga. Ja siis sai linnas ka käidud ja same old same old except it´s not.

Aga mina nägin kus Vanessa elab!

Sest et ma käisin tal külas! Ja me käisime ujumas ja vesi oli külm aga äge ja palju sai käidud, oioi kui palju ja järv oli mujale viidud ära ja palju sõdureid oli ja ma sain väga terviseteadlikuks ja koer on suur ja köögi ahi on ilus ja krt tekk jäi sinna, sest kotti ei mahtunud ja these are the days my friends ja ma sain Karumsit ja mõmmi limonaadi ja kokakoolat ja putru ja vorstikest ja leivasuppi ja ma sain ujuda ja pildid on ka, aga ma ei saa neid siit ja ma sain autoga Tartu, yay, ja maksimarket ja turg ja säästumarket ja kurgid ja ma leidsin pluusi ja ma käisin haiglas pissil ja palju mände ja värki ja nüüd ma tean kus venkude pood on ja ja kondid ja imelik vene naine litritega pluusi ja kapuutsi ja väikse djuudiga kes on ka imelik ja ma ajasin vett vaiba peale maha ja modelle sai vaadatud ja Bag End set test hihihi ja telekat sai kuulata ja suured aknad ja PALJU uksi ja Väike Johnny ja keppivad sead ja kaubamaja ja park ja purskkaev ja torukesed ja küpised ja kookospallid ja luiged ja meaow ja varjuteater ja tekk ja dialoog ja tervis pluss ja lained ja roheline vesi ja muhvi ja oioi.

Ja nüüd ma olen tagasi tartus ja slightly less tore on.

Ihihihiiiii. Johnny! Armastuse tuleriit :D. Võib küll.

Ja siis ma käisin aiamaal ja tassisin naabrimehega vanni aiamaa teise nurka, kuramuse jurakas on raske. Ja ma pidin läbi nõgeste minema. Aga vähemalt seda nüüd ei ole enam tee pealt nii hästi näha, mis tähendab, et parmud ei tassi seda enam autolammutusse või kuskile. Vanni eest saab siin sada krooni. Ja toas hõljub endiselt mingi rõve tolm ja pahtel ja jumal teab mis veel, mis tähendab et palju tatti.

Johnny fantaasia

Igal öösel ehmatas tüdruk ennast ärkvele: tuba oli alati pime ja avatud akna vahelt tulev õrn tuuleõhk paitas ta palgeid, justkui kinnitades, et hoolimata varjude mängust, mis mööda sõitvate autode ja kuuvalgusest hellitatud kirsipuude okste poolt lakke manatud sai, oli öös ometi asju. Igal õhtul voodisse heites kuulas tüdruk, kelle nimi ei oma praegu tähtsust, olgu ehk ainult öeldud, et tema initsiaalidest oli tikkimise tulemusena moodustunud pitsilisele padjale muster, millest võis välja lugeda M.O, väljast kostuvaid hääli ja mõtiskles omaette, kellele need kuuluda võiks.
Õhtu saabudes jäi ajavool otsekui seisma. Koerad lõpetasid haukumise, inimesed koondusid tubadesse ja rahu haaras kogu kuukiirte poolt kallistatud tänava oma embusesse. Kui saabus öö, ei kostunud sealt tavaliselt enam ühtki häält ega häälitsust ja võis kuulda ainult ehk omaenda hingamist ning tähelepanelikumalt kuulatades ka südametukseid.
Hoolimata majesteetlikust rahust, mis haaras enda sisse ja põimis endaga ühte kogu ümbruskonna, ei suutnud tüdruk ometi uinuda. Unetus oli kestnud nädalaid ja seda ei leevendanud arsti poolt välja kirjutatud rahustavad tabletid ega ka ühe entusiasti leiutatud "imerohi" insomnia käes vaevlevatele õnnetutele, milles suuremad apteegiketid nägid hiiglaslikku kasumipotentsiaali, pakkudes 50 ml purki ebamäärase pruunika vedelikuga "ainult" 99 krooni eest.
Ei. Miski ei suutnud meelitada ligi unejumal Morfeust ning tüdruk veetis igal öösel mitu unevaest tundi lihtsalt küljelt küljele viseldes ning mõnikord, kaotades enesevalitsuse, nuttes seni, kuni pisaratest läbiimbunud padi tal enam lamada ei lubanud. Sellistel öödel tõusis tüdruk üles, istus aknalauale ning silmitses väljas valitsevat rahu seni, kuni ta silmad vägisi kinni vajusid, kinkides talle mõned tunnid taevalikku teadvusetust.
Mõnel ööl kordus aga sootuks teistsugune muster. See algas tavapärase meeleheitliku voodis visklemisega, kuid äkki muutus kõik. Tüdruku jäsemed lõtvusid, silmad vajusid automaatselt kinni ning hakkasid laugude all kiirelt edasi-tagasi liikuma. Keegi oli talle peale visanud justkui märkamatu katte, mis halvas kõik tüdruku liigutused ning juhtis ta hoopis teise maailma.
Äkitselt tüdruk toibus, avas silmad ja vaatas hämmeldunult ringi. Ta seisis keset kõige ilusamat ballisaali, mida ta eales näinud oli. Kõrged valged sambad näisid suunduvat nii kaugele lakke, et paistsid mittehoolikale vaatajale peaaegu koonduvat üheks tillukeseks punktiks kuskil universumi avarustes. Helesinistes toonides vitraažiga akendest kumas läbi eeterlik valgus. Põrand oli kaetud õrnroosade ja erevalgete marmorplaatidega ning kõikjal, kuhu tüdruk vaatas, oli näha kullatud, hõbetatud või lihtsalt rikkalikes värvides kaetud detaile, millelt kumas uhke saali sära mitmekordse intensiivsusega tagasi vaataja silmadesse. Põrand oli täis tantsijaid, kõigil säravad ning uhked riided üll. Kostus imeilus muusika ning kogu ruum näis õõtsuvat valsitaktis.
Tüdruk vaatas pelglikult ringi ning ta pilk peatus paaril särasilmadel, mis saali teisest otsast talle vastu kiirgasid. Rahvas liikus hetkeks eemale ning tüdruk nägi, et need silmad kuulusid mehele šokolaadpruunis sametjakis. Mehe vanust oli raske öelda, sest ta silmades kumas elutarkus ja kogemus, samas oli temas midagi poisilikku. Mees liikus väledalt üle saali ning juba oli ta kohal, seisatades tüdruku ees.
Võõras ütles tüdrukule oma nime ning pakkus kätt: "Mina olen Johnny. Tere!".
Tüdruk vastas ning Johnny nihkus talle märkamatult lähemale, justkui oleks peale mõnesõnalist vestlust tegu parimate sõpradega. Tüdruk aga ei liikunud eemale. Juba liuglesid nad tantsupõrandal ja saali nurgas paiknev orkester mängis professionaalse pühendumusega Straussi valsse. Palade vahepeal paar seisatas ning Johnny asetas oma käed hetkeks tüdruku õlgadele ning puudutas ta juukseid. Tüdruk naeratas ning vaatas hetkeks maha, siis pööras oma imeilusad õrnsinised silmad aeglaselt tagasi üles ning vastas mehe pilgule uue naeratusega. Võõra nägu oli uskumatult harmooniline, seal ei paistnud ühtegi tahumatut ega karmi joont ning mees paistis tõesti omavat mingit saladuslikku nooruse allikat. Taas algas muusika ning mehe kastanpruunid kergelt lokkis juuksed riivasid hetkeks tüdruku põske, puudutus, mis justkui elektrilöögina levis tüdruku kehal laiali, pannes ta hetkeks kergelt värisema. Võõra puudutus oli taevalik, see tundus soe ja hellitav. Tüdruk sulges hetkeks oma silmad ja lasi end muusikal kanda.
Lõpuks muusika vaibus ning tüdruk leidis ennast võõra käte vahelt juba teises, täiesti erinevas ruumis, mis paistis täitvat baari ülesannet. Inimesed käisid edasi-tagasi, mõned istusid pehmetel bordoo-tooni diivanitel, mõned seisid, klaas käes, ning toetusid vastu seina. Johnny tugevdas oma haaret ja surus tüdruku viivuks tugevasti enda vastu. Neiu avas taas silmad ning vaatas mehele otsa. Tüdruku pilgus peegeldus nõusolek. Johnny toetas tüdruku vastu seina, asetas ühe käe neiu seljakumerusse ning teisega silitas ta helepruune juukseid. Mees ja naine silmitsesid üksteist mõned sekundid ning seejärel nihkus mees tüdrukule lähemale, kallutas pead ning puudutas oma punaste huultega neiu suud, justkui kartes survet huultele tugevdada. Tüdruk asetas oma käe võõra juustesse ning liibus huultega tugevamini vastu võõra suud. Viimaks võõras peatus ning tõmbas hetkeks hinge. Seejärel suudlus jätkus. Võõras lõhnas mändide, värske õhu ja kastese heinamaa järgi, tema pehmed huuled hõõgusid sütena, mis sundisid taanduma neiu hinges asuva jäise ning tuulise tühermaa. Võõra suudlus tundus ebareaalne. See oli nii hea, nii hea...ekstaas.
Nüüd Johnny peatus, vaatas tüdrukule otsa, naeratas, haaras viimase käe ning tõmbas ta endaga kaasa. Käsikäes jooksid nad tohutu suures lossis korruselt korrusele, hetkekski naermist lõpetamata. Lõpuks jõudsid nad kohale: naise ja mehe ees avanes avar tuba, mida täitis tumepruun tammemööbel ning tumepunased kardinad, vaip ning tapeet. Kaminas hõõgusid veel õhtu algus süüdatud lõkkest järele jäänud söed.
Idast tõusis koit.
Mees ja naine tegutsesid palavikulise rutuga, rebides üksteiselt riideid seljast, vahepeal peatudes, et alistuda kirele. Lõpuks olid nad valmis teineteisele anduma, valmis süütama teineteises armastuse tuleriida, mis täie leegiga põledes ometi eal ei kustuks. Viivuks mees veel seisatas, siis tuli ja tuli aeglaselt kuid kindlalt lähemale, kui lõpuks oli ta juba tüdrukule väga lähedal, Johnny sulges silmad ja tõi oma huuled tüdruku näo juurde. Veel hetkeks mees peatus ja siis tundis tüdruk oma huultel midagi taevalikult tulikuuma.
Tüdruk avas äkki silmad. Väljas oli valge ning kardin hõljus lõbusalt akna ees, innustatuna tuule poolt. Ta vaatas ringi ning tõusis üles. Üks täiesti tavaline päev oli taas hoogu sisse saamas.
1256 kilomeetrit eemal tegi maailmakuulus näitleja Johnny Depp esmalt lahti ühe silma, seejärel teise. Ta oli taas ärkvel. Taas oli mees unes kohtunud tema jaoks kõige kaunima naisega maailmas. Johnny tõusis üles, riietus ning juba hellitades mõtet nende järjekordsest kohtumisest tuleval ööl, läks vannituppa. Sel hommikul oleks mehele ootamatult külla tulnud võõras vannitoa peeglil leidnud seebiga joonistatud tähed M ja O, mida ümbritses näpuga udusele peeglile tõmmatud süda.

Me ikka ei lähe homme Viljandisse

Soolapulgad! Mis on otsas. Ja mida saab ÄKKI neljapäeval. Kuwat.

Nam nam. Mu on kõht natuke tühi noh. Aga kuna hambad on pestud...



Kass on kapis ja näeb päris kole välja. Aga tegelikult ta lõi nurru sel ajal. Siis tal tuleb selline nägu pähe tavaliselt.


Viljandisse siis ei lähe jah. Boiler ja värgid. Äkki neljapäeval. Aga väga kindel ei saa selles ka olla. Otsustusvõimetus ja asjad. Ja siis tulevad juba linnapäevad, yay, ja siis ma lähen Vanessale külla :D. Höhöhööööö!