Uhhuuu kesse ei kirjuta üldse palju. Ühesõnaga mul on tõlkimisest siiber ja täna ma tegin 126lt 174le lkle ja Core'i programm saab varsti ära tehtud küll. Bugger me. Ja perse küll ma olen värdjas vahepeal. Like everyone else. Ja I need some purpose. That would make my existence meaningful türa fakk türa.

Perse küll ma ei oska enam üksi olla. Jällegi sama värk nagu eile. Mitte kellegagi pole rääkida, täiesti pathetic, sittagi ei ole teha ja I worry. Worry worry worry. Mis iganes mul viga on viimasel ajal. Kaad, vanasti ma EELISTASIN üksi olemist. Aga nüüd ma enam ei oska. Ma tahaks inimesi. Kindlasti mu oma probleem, et ma olen varem suht antisotsiaalne olnud ja mida iganes, aga can I get some social action now please. Like mida keegi tegema peab selleks. Ma ei viitsi samas tegeleda mingite mõttetustega ka selle nimel. Aga see faking sucks kui on laupäev või pühapäev ja I feel like sheeeet ja alone sest mul ei ole kellegagi rääkida ja tõlkida viitsin ma ka ainult teatud piirini. Oh dammit, linnas käia oli tore actually täna, sest muusika ja asjad ei lasknud mul mõelda sellistest asjadest, aga damn it's back again. Tra küll. Mis krdi emo värk see on recently igal pool, ahh. Ja aarrrghh I get so confused. I need people. Now. Please. Anybody? Somebody? Inimesed?

Been so long...

I saw a meteor today. It was part of the great annual Perseid shower and I noticed it while casually staring out of the dorm window. It was an epiphany. I am consequently reminded how small we are compared to the great depths of the world that is beyond our view and it happened just a moment ago as well. I am once again in utter awe of the works and ways of Nature. A tiny object in the sky - a tiniest flash actually - makes me think about myself and realise that in the big picture I don't really matter at all. Nothing we know really does. Because what's out there has existed for unimaginably long. And I think we all ought to think about it sometimes.

We are having ze conference!

Värk hakkas pihta kell 12 ja me ronisime aulasse umbes 10 või 5 minti enne 12 ja istusime kõige viimasesse ritta, väga kahtlane kindlasti. Ja siis võttis sõna Krista kes mumble-mumble rääkis mõned sõnad Ameerika ja Eesti vastastikusest armastusest ja sellest et mingi saatkonnavant ei saand tulla aga kindest regards kindlasti ja siis ütles Tõnu mõned sõnad oma kanges inglise keeles ja kindlasti seal olid mingid värdjused ka sees. Valterit ma ei näinudki... vist. Ja siis tuli tagasi Krista ja rääkis veel. Ja in fact jäigi rääkima, kohe liiga pikaks ajaks. Ühesõnaga ettekanne siis. Algas Kurt Vonnegutiga ja kuidas Kurt julges alati kõike välja öelda ja läks üle neokonservatismiks ja milleks iganes ja kogu värk oli üles ehitatud Jon Stewarti daily show najale ja there was way too much of it. Ja Eric kes istus M kõrval kommenteeris vaikselt seda segadust. Ja iroonitses. Änksa. Kaad, crappy ettekanne oli. Ja kesse julgeb sellisega esineda, kaad, simple man ja university ja country küll aga häbi ei ole vä. Ja kogu värk oli üles ehitatud väga segaselt ja keskne point läks kaduma ja ma arvan, et kui meile preachitakse seda et one idea per presentation ja paragraph ja mis kõik veel, siis võiks natuke jälgida seda. Ja Krista võiks mailidele ka vastata iseenesest. That fuckin sucks.
Seejärel tuli ettekandmisele Michael. Kes rääkis justice'itest. Ja ülemkohtust ja rääkis way too detailselt ja igavalt. Mida mina lihtne eestlane oskan relate'ida. Ja me tulime poole pealt ära. Sest igavaks läks ja ta ei jõudnud kuhugi oma ettekandega.
Markku rääkis seevastu monumentidest. Eriti kolumbusest ja kuidas see vennike jõudis üle maailma. Ja siis tuli mingi nõme student prisenteishooon millel väga ei olnud pointi ja me nägime erinevaid tartu monumente millel väga mõtet polnud ja ausalt hakkas häbi. Seevastu Markku oli ecstatic. Ja see oligi kõik.

Shaft!

Ja nagu ikka, siis ma mõtlesin apparently just sama asja mis ihvik. Et mis krt, miks ei saa siia sisse. Aga siis ma ka lõpuks apparently ikka sain. Ma siis jahh jõudsin koju natuke aega tagasi ja kõht on selline imelik. Kährikud raudselt jälle. Ja siis kass on peast loll. Maas oli kilekott, kust ma oma asjad paar sekundit tagasi välja võtsin ja siis ta ronis sinna sisse ja pissis. Kotti. Hea siis, et kott terve oli vähemalt. Suurema vaevata sai ära viia.

Esiku lagi on orants. Mis on hea. Ja ülemise korruse vene mutt tahtis vist külla tulla, aga keegi ei viitsind ust avama minna. Issand jumal, kesse tuleb seriaalide ajal anyway. Ja mina ikka temaga suhtlema ei lähe. Sest sealt kuuleks jälle ainult seda, et miks mul seelikut ei ole ja nii ei taha mind ükski mees ju. Boohoo.

Ja vahepeal on kogunenud niipalju filme, mida tahaks uuesti vaadata. Departed.. Blood Diamond.. Ja seda Judi Denchi filmi ka vaataks juba täiesti... mm.. Lady in the Water...

NOT.

oh cripes mis krdi google account ja sissekirjutamise pask see on. Aga sai tehtud ja taken control over my life once again jne. Ja muhvi läks just koju ja mul on selline blääd tunne. Ja telekast tuleb Michael Night. Shyamalan. NOT. Tänu Boratile vist teab terve Eesti, mis NOT-joke on. Ja mis krdi mõte blogidel enivei on kui sinna ei saa kirjutada seda, mida tahad, kartuses et äkki keegi loeb. Näiteks ma ei saa rääkida seda mis eile juhtus. Või mis generally toimub. Või mida ma just tegin. Ja see ei ole üldse ilus tegelikult. Hihihiii.

back again

Oi oi oi it's been a whole month. Yarr. Ja nüüd läks muhvik Blood Diamondit vaatama, mis on ikka päris hea film ja ma loodan et oscarite jagamisel seda arvestatakse ja all that shite. Aga päris palju on juhtunud, igasugused tõlked ja artriidiraamat ja siis need asjad millest ma ei räägi, kartuses et äkki... Huuzhe. On second thought siis väga palju ei saagi rääkida sest nett on väike ja who knows kes seda loeb.

Presentatsioonid on nõmedad

Ihh. Väkk. On jah. Sest mul ikka veel käed värisevad ja KAAAAAAAAD kuidas mulle ei meeldi ja nüüd ma pean elvasse minema varsti ja õnneks see ei ole bussiga aga samas kulutasin ma 17 krooni ilmaasjata yay ja homme on eksam ja ma hästi ei oska. Eriti. Taevas on huvitavat värvi lilla. See on juba nagu haiku.